Vihma sadas, oli halb ilm. Ühes kenas Kesk-Eesti mõisas karjus naine sünnitusvalude käes. Lähemal vaatlusel võis märgata naisel kenasid näojooni, mis olid praegu pingutusest krimpsus. Naisel olid blondid pikad juuksed, sinised silmad, ning kena kehakuju, ning ta karjus: "Ma ei suuda, Ma ei suuda!" Tüsedam naine ütles rahustava häälega: "Rahu, kõik saab korda."
Samal ajal kõndis ühes kenas toas mees närviliselt edasi-tagasi. Ta vaatas iga tükikese aja tagant ukse poole, kus naine sünnitas. Järsku läks uks lahti, ning tüse ämm astus välja, laps kätel. "Kuidas... kas kõik on korras?" küsis ta väriseva häälega. "Lapsega on kõik korras. Kuid leediga... Mul on kahju," ütles ta, kui nägi meest nõrkemas. "Enne surma... ta ütles, et ta soovib, et tema tütre nimeks pandaks Jasmine."
VIISTEIST AASTAT HILJEM
Noor, 15-aastane tüdruk läks joostes välja, kui uhke tõld sõitis mõisa ette. "Isa! Isa! Ma igatsesin sind niiväga!" "Jasmine! Kuidas mu väikesel perenaisel vahepeal ka läinud on? Ma tõin sulle Münchenist kingituse!" "Oii, kui tore!" kilkas Jasmine erutusest. Ta avas värisevate kätega kingituse, ning võttis seest välja uhke kleidi. "Kas see on mulle? Isa, sa poleks pidanud," naerab ta vallatult. "Noh, tütreke, lähme sisse. Vaata seal oma kingitusi edasi," naeris ka isa, ning nad kõndisid kahekesi uksest sisse.
Nad olid sarnaste nägudega, mõlemad uhked ja aristokraatlikud. Mehe nägu oli tõsine ja uhke, rasked katsumused olid näkku jätnud omad jäljed.. Ta oli pikk ja laiaõlgne, tumedates juustes oli ka paar halli salku. Tüdruk oli aga heledapäine sinisilmne, tema pilk oli soe ning kindel. Ta oli juba praegu ingli näoga, oli kindel, et temast kasvab kaunitar.
Nad kõndisid rikkalikult kaunistatud elutuppa ning istusid diivanile. "Nii, jutusta mulle kõigest," ütles ta, ning ta silmad särasid. "Millest sa tahaksid kuulda? Kas ballidest, kus olid ilusad naised, või meie ratsamatkadest?" "Ballidest, kindlati ballidest! Isa, korraldame ka balli! Ma paneksin selle kleidi selga ja siis paneksin veel need kingad ja selle kaelaketi..." Jasmine tõstis karbist asju välja, ning ahhetas iga asja juures. "Tegelikult, Jasmine, ma tahaksingi sinuga ühest asjast rääkida. Sa tead, mul on hea sõber, krahv Vronski. Tal on sinuvanune poeg, Wilhelm. Me otsustasime, et teist tuleks ilus paar. Ning siin toimubki ball, sinu kihlumispidu. Siis saad kanda oma kleiti," rääkis isa. "Tõesti? Oo, milline ta on? Kirjelda teda mulle!" hüüatas Jasmine. "Nii, ta on küllaltki oma isa nägu. Sa oled ju krahv Vronskit näinud? Wilhelm on.."
Samal ajal astus uksest sisse teenija. "Vabandage, krahv, kuid teie juurde soovitakse. Üks külapoiss. Kas ma kutsun ta sisse?" "Jah, palun. Jasmine, jälgi, varsti hakkad sina ka nii tegema," lausus ta tütre poole pöördudes. Uksest astus sisse blond poiss, ning hakkas kogeledes rääkima. "Tere, krahv! Vana Tõnis ütles, et te olete tagasi tagasi. Asi on selles, et minu perekonna maja põles maha ja ma jäin ainsana ellu. Ma tahtsin küsida, kas te saaksite mind tööle võtta? Ma võin kõike teha." Hmm," lausus krahv mõtlikult. "Ma arvan, et ma saan su võtta toapoisiks. Kaarel! Vii ta teenijate majja ning tutvusta talle seda maja. Alates homsest hakkab ta tööle. Ahjaa," hüüdis ta. "Mis su nimi on?" "Minu nimi on Matis," ütles ta ümber pöördudes, ning ta läks uksest välja.
"Jasmine, on juba hilja. Sa peaksid magama minema, näed, sealt tulebki sinu bonne. Homme saabub Wilhelm, sa peaksid välja magama end. Head ööd, tütreke." "Head ööd, isa, ütles Jasmine teda kallistades."
Kõndides oma bonnega magamistoa poole, kubises ta pea mõtetest. "Ma abiellun varsti! Huvitav, milline see Wilhelm on? Ja milline on see poiss, kes siia tööle tuli? Matis vist?" Jasmine ei märganudki, kui nad magamistuppa jõudsid.
Ning Jasmine uinus, nähes kirevaid ja põnevaid unenägusid.
Mul on 1,5 osa veel olemas. LOll jutt on.
Pealkiri: Uhe moisa lugu. 
Püh Juul 27, 2008 2:55 pm
