Noorus on hukas 1.

Mõtlesin, et hakkan siis siin kah järjekaid kirjutama. Olen kirjutanud oma blogis järjekaid(seal hetkel 2)minu blogi: roosidjarott.blogspot.com
Vabandust kui on kirjavead.


Minu nimi on Sandra-Maria. Jahm, tõesti on nats imelik nimi, aga paps tahtis, et oleks Sandra, mamps, et oleks Maria. Aga vahepole. Natuke siis minust.
Olen lühikest kasvu, pruunide, paksude juustega. Koolis on kõik norm, suhtlen praktiliselt kõikidega. Aga peaks vist mainima, et OLIN narkomaan. Alustan siis algusest.
Mu mamps on suhteliselt rikkas. Paps on surnud, kukkus kalju otsast alla. Kõik ütlevad, et see oli õnnetus, aga ma ei usu neid.
Mu paps oli teadlane. Edukas teadlane. Alati, kui me kusagil perega väljas käisime tundus mulle, et meid jälitatakse. Nojah. Mägedes see siis juhtuski. Ta mõrvati. Tean, et kõlan nagu mingi hull, kes ei ole õnnetusest üle saanud. Ega vist polegi, ema kah mitte.
Igatahes, me oleme koguaeg jõukalt elanud, oma maja ja puha, pole suur, mõõdukas ütleks nii.
Nooojah, miks ma hakkasin narkariks.
Isa suri suvel, sügisel olin ikkagist suht masenduses, olen siiani. Klassikad said teada mis juhtus ja ei norinud, ega midagi. Mul on normaalne klass.
Peale kooli tuli üks klassiõde minu juurde ja pakkus mulle seda kraami. No ma ütlesin ei muidugi, ta suht kohe „ No ära võtta, kui siuke titt oled, noh!“ jaaa läks minema.
Õhtul oli emal paha tuju ja siis seal hakkas mölisema.
„ Jälle sa passid teleka ees, teeks midagi kasulikku ka! Mina muutkui töötan ja töötan!“
Mul ei olnud tuju tema möla kuulata, niiet läksin oma tuppa.
„ Kuhu sa lähed, laps, ma pole lõpetanud“ Hüüdis ta järele
„ Ei huvita!“ nähvasin ja panin ukse pauguga kinni.